Traditsiooniline sepik on valmistatud madalalt töödeldud nisu– või odrajahust, aga ka nisu–, odra– või rukkijahu segust. Mõned tootjad lisavad sepikusse ka seemneid ja kaerajahu. Vähetöödeldud teravili sisaldab B grupi vitamiine ja omab madalat glükeemilist indeksit (hoiab veresuhkru taseme ühtlasena).
Üks olulisi põhjuseid, miks sepikut valgele saiale eelistada, on selle kõrge kiudainesisaldus. Kiudained mängivad meie tervise juures olulist rolli. Täisterasepikus leidub nii lahustuvaid kui mitte lahustuvaid kiudaineid. Inimese seedeensüümid kiudaineid ei lagunda, kuid nad on meie mikrobioomile ehk headele bakteritele jämesooles elutähtsad.
Kiudained on vajalikud ka jääkainete väljutamiseks, kolesterooli alandamiseks ja südame-veresoonkonna haiguste ärahoidmiseks.
Nagu ka leiva puhul, ei nõua sepiku valmistamine E-ainete lisamist, kuid mõned tootjad kasutavad siiski emulgaatoreid, paksendajaid ja säilitusaineid.
Sepiku kategoorias on kõige parema koostisega Muhu Pagarid Muhu Rukkisepik, kus on ainult viis koostisosa. Selles sepikus ei ole kasutatud isegi pärmi vaid kääritatud juuretisega.
Et säilitada sepiku kohevust ja struktuuri on Leiburi Kaerasepikutesse ja Fazeri Seemnerösti lisatud nisugluteeni, mis võib gluteenitundlikule inimesele liiaks olla.
Paljud tootjad kasutavad oma retseptides rapsiõli, mille eest me punkte küll maha ei võtnud, sest Fuudishis vaatame me toitu läbi E-ainete sisalduse, kuid plaanime taimeõlide teemat varsti käsitleda.
Kollased logod said ainult kaks sepikut. Mõlemasse tootesse on lisatud säilitusaine E200 ehk sorbiinhape. E200 pole tervisele ohtlik aine, kuid võib mõnel inimestel allergiat tekitada.
