Meil, kui lühikese suvega rahval, on ikka kombeks esimeste soojemate päikesekiirtega grill huugama panna. Vorstivalik kaupluses näitab, et grillihooaeg on avatud. Sel korral vaatasime üle toorvorstid.
Kuidas tunda ära hea toorvorst? Traditsiooniline toorvorst on liha, sibula ja maitseainete segu, mis on pandud lambasoolde. Sellistel puhastel toodetel võib olla oluliselt lühem säilimisaeg, aga värske lihakaup ongi ju kiire riknema.
Rõõmu teeb, et puhtaid ja lihtsa koostisega vorste on sel kevadel supermarketites palju –Frank Kutter, Matsimoka, Oskar, Muhu Liha ja Rakvere Lihakas sari on kõik hea valik. Rannarootsi laste toorvorstid on samuti säilitusaineta, kuid sama firma teised toorvorstid sisaldavad säilitusainet naatriumnitrit E250.
Ka Maks&Moorits vorstidele on lisatud E250. Vastse-Kuuste ja Karni toorvorstid sisaldavad lisaks sälitusainele E250 ka maitsetugevdajat E621.
Kõige rohkem so 8 lisaainet on Liivimaa Lihaveise toorvorstides, millest võimaliku kõrvalmõjuga tervisele on stabilisaator E466, säilitusaine E250, happesuse regulaatorid E450 ja E451. Lisaks on tootes võrreldes konkurentidega rekordkogus soola- lausa 1.9g 100g kohta.
Lihatarbimisega ei tasu siiski liiale minna, teadlased soovitavad punast küpsetatud liha tarbida mitte rohkem kui 500g nädalas, Tervise Arengu Instituudi veebileht toitumine.ee soovitab punase liha piirnormiks vaid 100g nädalas. Liha ületarbimist seostatakse soolevähi riskiga, mille juures säilitusained ja kõrgel temperatuuril küpsetamine mängivad olulist rolli.
